Kiisk

Kiisk on küllaltki tüseda, külgedelt kergelt lamendunud kehaga kala. Seljauimed on liitunud ja nii on kiisal üks pikk seljauim, mis eest on kõrgem ja tagant madalam. Ta on keskmise suurusega kala, kelle keskmine pikkus on 10...15 cm ja kaal 10...50 g. Iseloomulikuks võib veel pidada seda, et kiisa keha on kaetud märgatava limakihiga. Silmad on suured ja pungis. Kiiskade värvus on erinev, üldiselt on suuremad isendid märgatavalt tumedamad, kuid tavaliselt on seljal valdavad pruunikad-kollakad toonid tumedate täpikestega, küljed on hallikad-hõbedased ja kõht valkjas.
Kiisk võib elada nii mere- kui magevees. Eestis leidub teda paljudes järvedes ja jõesuudmetes üle kogu vabariigi, välja arvatud Hiiumaal; meres leidub arvukamalt Matsalu ja Pärnu lahes ja Väinameres. Kiisk on veepõhja elanik, kes tahab pehmet, peene liiva ja napi taimestikuga põhja ning madalamat vett. Kiisad tegutsevad suhteliselt paiksetes parvedes ja on öise eluviisiga.
Peamiseks toiduks on veepõhjast väljatuhnitavad selgrootud, kuid suuremat kasvu kiisad tarvitavad toiduks ka kalu. Lisaks sellele tarvitab kiisk innukalt ka teiste kalade marja.
Kiisa kudemisperiood on pikk - see algab kiiremini soojenevates veekogudes juba aprilli keskel ja võib kesta juuni lõpuni. Emane koeb oma marja liiva- või kivipõhjale või ka eelmise aasta taimestikule. Marja areng kestab 15...16 °C juures 5 ööpäeva ning kooruv vastne on 3,8 mm pikkune. Vastne lebab esimesed 3...4 päeva liikumatult veepõhjal, enne kui ujuma hakkab. Noored kiisad toituvad peamiselt vee alumistes kihtidest hõljuvatest selgrootutest. Kiisk kasvab aeglaselt, kuid suguküpseks saab juba 2 aasta vanuselt. Eluiga võib küündida 8...9 aastani. Kiisk võib heade elutingimuste korral muutuda mõnes järves massiliseks ja siis peetakse teda kahjulikuks kalaks, sest ta hävitab hinnaliste kalade marja ja söödavarusid.
Kiisa liha on maitsev ja seda süüakse peamiselt keedetult. Kiisk ei kuulu looduskaitse alla.