Kilu

Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala.
Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse.
Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim.
Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse sprotte ja vürtsikilu.